Ain Kaalep
…in un soffio fra gli aceri…
Poesie scelte (1945-1999)
Lietocolle 2019
Traduzione dall’estone di Mailis Põld, introduzione e cura di Paolo Ottaviani
Sünnipäev
Kui ma sain seitsmeteistkümneaastaseks,
olin ma millegipärast üksi kodus.
Lõppev kevad lilletas akna taga aasu.
Kaugetel tandritel surid inimesed.
Lülitasin raadio sisse ja kuulasin.
Kaugetest saatjatest kõneldi kõiksugust.
Äsjane koolipoiss, nii väga minu nägu,
kuulas sajapäise sõja salasõnu.
Jõed ja järved olid vait, metsad ägasid tasa.
Mesilased sõelusid filosoofilisi õisi pidi.
Hirm, lootus ja klaasine taipamatus
krigisesid seitsmeteistaastase ajukurdudes.
Tallinnast saadeti sümfoonilist muusikat.
Sattusin kuulama Beethoveni viiulikontserti.
Praegu ei oska ma kirjeldada seda kuulamist.
Põlevates linnades surid inimesed.
“Kuulasin Beethovenit,” kirjutasin sõbratarile.
“Kuulasin Beethovenit Tallinna raadiost.”
Vanem ja targem oli minust see sõbratar,
kellele ma kirjutasin kevade lõppedes.
“Mul oli sünnipäev,” kirjutasin sõbratarile.
Koonduslaagrites surid inimesed.
Ilus oli see sõbratar ja tundis muusikat
paremini minust, seitsmeteistaastasest. Continua a leggere Ain Kaalep …in un soffio fra gli aceri…
